Foto: erakogu
Kreet Rosin-Pindmaa on terapeut, harfimängija, qigong´i (hiina tervisevõimlemise) treener, mitme raamatu autor (sh „Piirangutest priiks“, „Armastuse read“, „Mina olen väärtuslik“) ja vaimsete praktikate õpetaja, kes aitab tõhusate teraapiameetodite abil inimestel toime tulla elu erinevate õppetundidega.

Kuidas te jõudsite enesearengu teekonnale?

Minu jaoks on enesearengu teekond toimunud loomulikul moel, usaldades elu loomulikku kulgu. Minu teekond algas juba lapsepõlves, kui ema viis minu ja noorema õe transtsendentaalse meditatsiooni kursusele. Sealt alates hakkasin igapäevaselt mediteerima hommikuti ja õhtuti, st enesesse pilgu pööramine on olnud osaks minu päevast juba ligi 35 aastat. Ma usun, et sealt on alguse saanud nende paljude õnnelike kokkusattumuste jada, mis mu elus seni on aset leidnud. Ühe kokkusattumuse tulemusel läksin pärast keskkooli ülikooli õppima IT-d, mille ma küll paari aasta pärast majanduse vastu välja vahetasin ja seejärel hoopis ärijuhtimise eriala lõpetasin. Täiskasvanuna (kui mu elus oli suhtealaselt keeruline eluperiood) käisin uuesti mediteerimist õppimas, et aru saada, mis sel ajal toimub ja millised on selle erinevad võimalused. Ja veel sel ajal, kui töötasin müügijuhina, osalesin erinevatel enesearengukursustel. Pärast teise poja sündi toimus minus suurem muutus: läksin õppima Holistika Instituuti terapeudiks. Lisaks sellele täiendasin end erinevate teraapiavormide osas Austrias, Costa Ricas, USA-s, Šveitsis, Soomes ja Inglismaal. Viimased kolm aastat olen õppinud dr Rene Bürklandi juhendamisel hiina meditsiini — mitte soovist hakata arstiks, vaid et saada laiem pilt organismis toimuvast. Lisaks kõigele muule on see andnud mulle põhjaliku ülevaate emotsioonide olulisest rollist erinevate tasakaalutuste tekkimises — just emotsionaalse tasandiga ma oma teraapiaruumis tegelengi.

Olete terapeut ja aitate paljusid inimesi, aga muusikata ei kujuta te vist ka elu ette? Kuidas nende kahe valdkonna ühendamine algas?

Nii palju kui ma mäletan, oli meie lapsepõlvekodus alati muusika ja luule. Sellest ajast on mul selgelt meeles nädalavahetuste lõunasöögid, mille ajal kostus vinüülplaatidelt nt Mireille Mathieu’, Toto Cutugno ja teiste tolleaegsete kuulsate muusikute esitust. Vanema õe eestvedamisel toimusid meil kodus iga natukese aja tagant luule- ja muusikakontserdid, kus me noorema õega vanema õe juhendamisel esinesime nii laulu kui ka luuletustega. Musikaalsuse olen pärinud vanematelt. Pillimeisterdamispisiku aga isapoolselt vanaisalt Arturilt, kelle kodus seintel rippusid erinevad tema enda kätetööna valminud keelpillid. Kõige suurem tema pillidest on võimsa heliga kannel (mis kaalub üle 70 kilo), millega ta esines ka Estonia laval. Minu vanaisa lahkus igavese rahu radadele juba siis, kui mina olin alles laps, ning tema kahjuks ei jõudnudki mind õpetada. Kuid seitse aastat tagasi tekkis mul tunne, et soovin ise ühe pilli oma kätega valmis meisterdada. Ja ainuke pill, mis mulle sellel hetkel hea tunde tekitas, oli harf.

Oma esimese harfi (15 keelega) meisterdasin Saksa pillimeistri Christoph Löcherbachi juhendamisel 2012. aastal. Sealt said alguse ka minu pillimänguõpingud (minu esimesteks harfiõpetajateks olid Triin Hio ja Tiinamai Keskpaik). Ühel hetkel selgus, et sellel pillil ei saagi mängida kõiki lugusid (kuna ei mahtunud lisama pooltoonklappe). Seetõttu meisterdasin 2014. aastal sama pillimeistri käe all 33 keelega böömi harfi, millel saan mängida kõiki minu jaoks olulisi noote.

Viimastel aastatel olen mänginud peamiselt ainult enda lugusid. Minu äsja ilmunud harfimuusika CD-plaadil “Armastuse helid” olevad meloodiad on tulnud läbi minu erinevatel eluhetkedel, nt looduse ilu imetledes, õunapuu otsas õunu korjates, ujudes, mind inspireerivate inimestega kohtudes, terapeudina kellegi lugu kuulates või minu südant puudutavates kogemustes. Meloodiad ja luuleread justnagu voogavad minu pähe ja siis on minu ülesandeks olnud ümiseda need diktofoni ja panna sõnad kirja, et seejärel kuulmise järgi otsida noodid üles oma harfil.

Muusika ja teraapiatöö ühendamine toimus esimesel korral täiesti juhuslikult. Mul seisab harf tihtipeale teraapiaruumis (et saaksin vabadel hetkedel harjutada) ja kui minu juurde ühel päeval saabus noor naisterahvas, kes alguses üksnes nuttis lohutamatult ning ei suutnud sõnagi lausuda, istusin harfi taha ja mängisin talle ühe oma loo. Kui ta selle peale rahunes ja taas rääkida suutis, selgitas ta, et oli just teada saanud, et ta ootab last mehelt, kellest oli äsja lahku läinud, ning et tema ema oli selle uudise peale teatanud, et nende majja küll ühtegi vallaslast tuua ei tohi. Sel korral nägin esimest korda oma silmaga muusika tervendavat toimet. Sealt alates hakkasin üha enam uurima muusikateraapia kohta ning nüüd olen vastu võetud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Muusikateraapia kursusele. Sel suvel ja sügisel osalen ka harfiteraapia kursusel hollandlannast muusikaterapeudi juhendamisel.

Mida tähendab teraapiline muusika?

Usun, et iga inimene on vähemalt korra elus kogenud seda, kuidas muusika (või mõned muud helid) on avaldanud mõju tema emotsioonidele, meeleolule, mõtetele, energiatasemele või organismis asetleidvale. Kui muusika haagib inimese sisemaailmas toimuvaga, võib sellel olla tervendav toime, st inimene saab terviklikumaks, kuna kuuldud helide toimel miski justnagu loksub temas paika. Muusika avaldab mõju ka alateadvusele, kus võib peituda haigussümptomite ilmnemist soodustavaid allasurutud emotsioone ja saboteerivaid uskumusi.

Muusikateraapias eristatakse laias laastus kahte liiki muusikat: rahustavat ja ergutavat. Rahustavat muusikat kasutatakse sageli saunades ja spaades ning ergutavat näiteks trennides (kus muusika rütm, tempo ja helitugevus on seotud treeningu iseloomuga). Nagu rääkis muusikapsühholoog Dali Kask muusikateraapiat käsitlevas artiklis (Kodutohter, detsember 2017), ei ole olemas universaalselt mõjuvat muusikat. Oluline aspekt muusikateraapias on see, et iga muusikaline žanr võib toimida teraapiliselt, mis tähendab seda, et mõiste “teraapiline” ei võrdu mõistetega “lõdvestav” või “rahustav”. Erinevad inimesed võivad vajada oma probleemide lahtiharutamiseks erinevat muusikat. Iga konkreetse muusikapala toime sõltub keskkonnast, inimese emotsionaalsest ja tervislikust seisundist, tema vanusest ja soost.

Muusikat on kasutatud tervendamist soodustava keskkonna loomiseks läbi kogu inimajaloo. Muusikapsühholoogiaga hakati teaduslikul tasandil rohkem tegelema rohkem kui sajand tagasi uurimaks, kuidas helid mõjutavad inimest füsioloogiliselt ja kuidas helilained liiguvad mööda kuulmisteid läbi erinevate ajupiirkondade. On välja selgitatud, et muusikast võib abi olla ka väga keerulistes olukordades, nt leinaprotsessi ajal. Sellisel juhul tasub valida seda tunnet toetav minoorne muusika, mis võib aidata tunnetel avaneda, hetkeemotsiooni lihtsamini läbi elada ning emotsionaalsel tasandil puhastuda ohutul ja turvalisel moel. Muusikast võib abi olla ka halva tuju või väsimuse korral. Muusika teraapiline kasutamine hõlmab väga laia valdkonda. Muusikat kasutatakse teraapias nt järgmistel eesmärkidel: emotsioonide, tunnete esilekutsumiseks, nende läbitöötamiseks, mõistmiseks ja vajadusel ka muutmiseks; sotsiaalse suhtlemise hõlbustamiseks ja uute sotsiaalsete oskuste omandamiseks; eneseteadvuse suurendamiseks, enda sisemiste protsesside paremaks mõistmiseks ja seeläbi nende soovitud suunas juhtimiseks; enesehinnangu parandamiseks; kognitiivse korrastatuse soodustamiseks; pingete ja ängistuse vähendamiseks; tajuprotsesside ja motoorsete tegevuste stimuleerimiseks.

Minu meelest on oluline muusikateraapia preventiivne aspekt, st muusika abil saab pakkuda inimesele abi enne, kui masendus või depressioon on ta murdnud, enne, kui ta on psüühiliselt haigestunud. Tavaliselt on muusikaterapeudi poole pöörduvad inimesed kõrgelt motiveeritud ning soovivad muuta või laiendada oma tegevuspotentsiaale, leida uusi vaatenurki oma suhetele ja toimimisviisidele igapäevaelus. Tasub endale teadvustada, et teraapiliselt võib mõjuda ka loodusheli, nt linnulaul, merekohin, vihmasabin, sookurgede hüüd, metsamüha, ritsikate laul või viljapõllu voogamise sahin. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks lisaks harfimuusikale on merelainete loksumise heli ja linnulaul.

Milliseid teraapiavorme enim kasutate?

Kõige enam kasutan koputusteraapia erinevaid vorme. Neist enim tuntud on EFT (emotsionaalse vabaduse tehnika). EFT on energeetilise psühholoogia lihtne teraapiameetod, mis ühendab endas psühhosomaatilise haiguste käsitluse ja iidsed teadmised inimkeha läbivatest energiakanalitest. See võib anda suurepäraseid tulemusi nii füüsiliste kui ka emotsionaalsete vaevustega tegelemisel. Lisaks sellele võib see aidata parandada tegutsemise tulemuslikkust (sh tööl, spordis, õpingutes ja loomingulise potentsiaali väljendamisel). EFT põhineb teoorial, et kui mistahes eluvaldkond vajab parandamist, siis parandamist võivad takistada seni lahendamata emotsionaalsed teemad.
Ma ise olen EFT esimese taseme kursuse juhendaja ning nii kursustel kui teraapiaruumis on mul olnud rõõm jälgida koputusteraapia tõhusust. Eriti hästi toimib see erinevate hirmude (lennuhirm, avaliku esinemise hirm) ja ärevuse korral. Samuti liigse ärrituvuse ja madala enesehinnangu puhul.
Õpetan koputusteraapia lihtsamaid võtteid ka ettevõtetes ja asutustes. Nt hiljuti käisin taas ühes suures tootmisettevõttes, kus sel korral olid osalejad nende müügiosakonnast. Nende üheks peamiseks hirmuks oli saada kliendilt eitav vastus. Nii nagu kõik muud hirmud, on ka see hirm võimalik vabastada suhteliselt lühikese aja vältel.

Milline neist on tõhusaim või on ikkagi nii, et igale inimesele sobib erinev teraapia?

Ma olen läbi aastate õppinud palju erinevaid teraapiavorme. Selle põhjuseks on tõsiasi, et mitte ükski teraapiavorm ei sobi kõikidele. Ühele sobib üks lähenemine, teisele teine ja kolmandale kolmas. Näiteks pöördus mõni aeg tagasi minu poole üks keskealine naisterahavas, kes sissejuhatuseks ütles, et ta soovib vabaneda paljudest hirmudest, mis juba liiga tugevalt häirivad normaalset elu. Seejärel aga mainis, et tema peamine hirm on rääkida oma hirmudest, kuna ta on lapsest saati saanud kinnitust uskumusele, et hirmudest rääkides lähevad need tõeks. Seega, kui oleksin õppinud üksnes selliseid teraapialiike, kus on vaja oma hirmust rääkida, poleks ma saanud teda aidata. Õnneks on olemas ka selline vorm, kus mul ei ole vaja teada mitte ühtegi üksikasja. See sobib eriti hästi näiteks sellistele inimestele, kes on läbi elanud midagi nende jaoks äärmiselt piinlikku (nii et inimene ei julge sellest rääkida mitte kellelegi).

Millises seisus on Eesti inimene? Kuidas on lood meie vaimse tervisega?

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma panuse ühiskonna heaks. Hea vaimse tervise tunnused on:

- võime inimestega suhelda, teistest hoolimine ja armastus;

- võime ja soov vastastikusteks suheteks ja isiklike tunnete väljendamiseks;

- võime õppida, töötada, osaleda sotsiaalses elus ja taotleda edu;

- pingutamine raskuste ületamiseks, oma ärevuse piisav valitsemine, kaotuste talumine ja valmisolek elumuutusteks;

- reaalsustaju, mille abil osatakse oma mõttemaailma ja välise tegelikkuse vahel vahet teha ka rasketes olukordades ja stressi korral;

- sotsiaalne iseseisvus ja hästi arenenud identiteet (oma mina ja järjepidevuse tunne, st kes ma olen ja kuhu lähen);

- individuaalne loovus;

- psüühiline paindlikkus, võime kaitsta end kahjulike tegurite eest ka rasketes tingimustes.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel põeb 154 miljonit inimest maailmas depressiooni ja 25 miljonit inimest skisofreeniat. 91 miljonil inimesel on probleeme alkoholi tarbimisega ja 15 miljonil narkootikumide tarbimisega, 50 miljonit kannatab epilepsia all ning 24 miljonit Alzheimeri tõve ja teiste dementsushäirete all. Lisaks neile mõjutavad mitmed haigused närvisüsteemi või põhjustavad neuroloogilisi tüsistusi: 326 miljonit inimest kannatab migreeni tõttu, 61 miljonit peaajuveresoonkonna haiguste tõttu. 877 000 inimest maailmas sureb igal aastal suitsiidi tõttu. Iga 9 minuti järel sooritab üks inimene Euroopa Liidus enesetapu. See on rohkem, kui sureb inimesi liiklusõnnetuste või mõrvade tõttu aastas. Eestis on viimase viie aastaga toimunud pidev psüühika- ja käitumishäirete kasv ja seda eriti meeste hulgas. Meestel on kõrgeim haigestumus psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäiretesse (917 juhtu 100 000 elaniku kohta). Naiste haigusjuhud on kõige enam seotud neurootiliste, stressiga seotud somatoformsete (kehalised vaevused, mida ei saa seletada ühegi kehalise haigusega) häiretega (871,4 juhtu 100 000 elaniku kohta (www.terviseinfo.ee)

Seega, kahjuks ei saa öelda, et vaimse tervisega Eestis väga kiita oleks. Seda kinnitab minu teraapiaruumis saadud kogemus: ka pealtnäha edukad inimesed on sageli hädas masenduse või liigse ärevusega. Tasub endale teadvustada, et paljud vaimsed häired on ennetatavad ja enamik neist ka ravitavad. See on see koht, kus terapeudid saavad aidata. Ja ei ole vaja oodata viimse piirini: kui ikka juba pikemat aega on sisimas kehva tunne (mida ei pruugi osata täpsemalt määratleda), tasub kaaluda terapeudi külastamist.

Kuidas ära tunda, et oleks aeg oma sisemaailmaga tegelema hakata?

Äratundmise osas aitab oma isiklikus reaalsuses toimuv, mis peegeldab tihtipeale väga selgelt, kui on kätte jõudnud hetk lasta lahti minevikust või millestki sellisest, mis sind enam ei teeni või millestki, millest jätkuv kinnihoidmine sind kahjustab. Kahjustava toimega võivad olla allasurutud emotsioonid, toksilised uskumused, saboteerivad mõtted ja kahjulikud harjumused. Lisaks haigussümptomile võib sisemaailmaga tegelemise vajadusele viidata see, kui tajud sisimas, et sinuga on midagi valesti, kui meeles on pidev rahutus, kui hinges on tühjus, kui elurõõm on asendunud masendusega või kui mingi eluaspekt (nt suhted, töö, tervis) on tasakaalust väljas. Nt kui hommikuti tööle minnes on kehv tunne või võtad pidevalt vastu tööpakkumisi üksnes raha pärast ja hingele ei paku need midagi. Samuti see, kui teed pidevalt endale või kellelegi teisele haiget (kas sõnade, suhtumise, valikute või tegudega). Nt kui oled hakanud kaugenema armastavast käitumisest ja suhtes on armastus asendunud hirmuga. Või kui avastad, et sinu jaoks on saanud olulisemaks „teistele pettumuse mittevalmistamine” ning seetõttu oled hakanud reetma iseennast, oma unistusi ja põhiväärtusi. Sisemaailmaga tegelemise vajaduse märguandeks võib olla ka vallandamine, koondamine või suhtes mahajätmine. Kuid see, et inimene üldse tunneks ära neid suunavaid märke, eeldab aja võtmist enesesse vaatamiseks. Mulle väga meeldib Fred Jüssilt kuuldud tarkus: “Inimestel tasub õppida viljakat mitte millegi tegemist.” See viljakas mitte millegi tegemine tähendab minu arusaama kohaselt lihtsalt olemist (mitte laisklemist ega televiisori või mõne muu ekraani vaatamist). Sel ajal võid nagu muuseas jälgida pilvede liikumist taevalael, kuulatada metsamüha, jalutada looduses, lubada enda lemmikloomal limpsida oma käsi või jalgu, jälgida merel lainete liuglemist, istuda kännu otsas, kiikuda kiiktoolis või lesida teki all — see annab võimaluse taipamiste tekkimiseks.

Saab iga inimene ikkagi lõppude lõpuks ennast vaid ise aidata?

Kui inimene on jõudnud olukorda, kus tal on valus (kas emotsionaalselt, füüsiliselt või hingeliselt), siis kahjuks ei piisa sellest, et ta läheb kellegi juurde öeldes “Palun tee mind korda”. Muutuse ilmnemise eelduseks on vastutuse võtmine isiklikus reaalsuses toimuva eest. Kui mitte 100-protsendiliselt, siis vähemalt mingis osas oleme ise vastutavad oma kogemuste eest. Kindlasti vastutame me oma reaktsioonide, valikute ja suhtumiste eest. Need aga mõjutavad oluliselt määral meie kogemusi. Lisaks sellele tuleb oma sisemaailmas või elukorralduses midagi muuta. Kui vajalikku muutust eneses ei tee, sarnaneb see veidi olukorrale, kus soovid sõita laevaga Helsingisse, kuid sa ootad laeva lennujaamas. Samas, kusagil ei ole öeldud, et inimene peab kõigega üksi toime tulema. Ei pea. Vajadusel tulebki pöörduda selle poole, kes saab aidata.

Millal on aeg terapeudi poole pöörduda?

Terapeudi poole tasub kindlasti pöörduda juhul, kui inimene on kas lapsepõlves või hilisemal eluperioodil kogenud suurt traumat. Ühe teooria kohaselt on omal käel suurte traumade “jääknähtude” vabastamise katse puhul oht saada retraumatiseeritud. Siia alla käivad nt kõikvõimalikud väärkohtlemise juhud (füüsiline, emotsionaalne) kas siis kodus või koolis (nt koolikiusamine), lapsevanema või mõne muu lähedase kaotus (sh lemmiklooma kaotus), vanemate lahutus ja rasked õnnetused. Traumade juures on huvitav see, et kõrvaltvaatajate jaoks ei pruugi inimest traumeerinud olukord näida üldse tõsine. Näiteks käis aastaid tagasi minu juures üks naisterahvas, kelle üks lapsepõlvetrauma oli tekkinud olukorras, kus tema täditütrele osteti reisil ilusam suvekübar. See tekitas temas tunde, et ta ei ole piisavalt väärtuslik. Seda tunnet oli ta eneses kandnud mitu aastakümmet ja sai sellele uskumusele täiskasvanuna pidevalt kinnitust: tema meelest sai täditütar parema mehe, ilusama kodu, parema töö, uhkema auto jne. Kõik see kokku oli tekitanud temas tunde, et ta on täiesti läbikukkunud ja muutnud ta üsna masendunuks. Õnneks on võimalik seda olukorda muuta erinevate teraapiameetoditega. Seega, terapeudi poole tasub pöörduda ka juhul, kui on tunne, et oled justnagu kuhugi kinni või toppama jäänud või kui on keeruline omal jõul muuta saboteerivaid uskumusi või vabastada valusaid emotsioone. Samuti juhul, kui isikliku reaalsuse peegeldus on mingil moel valus.

Millised on inimeste peamised mured, millega teie juurde pöördutakse?

Esimesel kohal on suhted: nii partneriga kui ka laste, vanemate ja ämmade-äiadega. Elu ju koosnebki suhetest. Ja eks meie lähedased suudavad meis kõige enam üles kergitada häirivaid emotsioone ja pakkuda kõige valusamaid kogemusi. Sageli on kasu juba mõnest teraapiaseansist (ja seansside vahel toimuvast “kodutööst”), et märgata nihet suhete kvaliteedis. Mõni teadlikum inimene tuleb seoses sellega, et tal on paigast ära kõige olulisem suhe: suhe iseendaga. See võib väljenduda nt iseenda mittepiisavas väärtustamises, ennasthävitavas käitumises või sisemises tühjusetundes. Samuti tullaks tööalaste ja tervislikku seisundit puudutavate väljakutsetega. Selguse huvides: mina ei ole tervendaja, vaid tegelen emotsionaalse poolega, aidates vabastada allasurutud emotsioone ja piiravaid uskumusi. Kui emotsionaalses ja mentaalses plaanis toimub muutus kerguse suunas, on füüsilisel tasandil lihtsam terveneda. Ma ei reklaami oma teraapiaid mitte kusagil. Kõik abisoovijad tulevad kas sõbra või tuttava soovitusel. Samuti arstide soovitusel, kuna üha enam kasvab nende arstide hulk, kes on mõistnud, et lisaks bakteritele, viirustele ja muudele teguritele võib haigussümptomi ilmnemisel mängida rolli emotsionaalne komponent. Enamasti on nii, et kui arst on patsiendi minu juurde suunanud, siis paralleelselt arstivastuvõttudel käimisega teeme teraapiaruumis tööd tema alateadvuse, emotsionaalse tasandi ja uskumuste süsteemiga. Selline mitmekülgne lähenemine annab parima tulemuse.

Palun jagage mõned lihtsad nõuanded, kuidas lugeja saab ennast ise igapäevaselt aidata, et olmemured ei rikuks elu.

Palju abi võib olla koputusteraapia lihtsast tehnikast, mida soovitab teha Donna Eden, keda peetakse teerajajaks energiameditsiini valdkonnas. Tema sõnul aitab neerumeridiaani lõpp-punktide mõjutamine energial liikuda vasakust ajupoolkerast paremasse kehapoolde ja paremast ajupoolkerast vasakusse kehapoolde ning saadab ajule signaali kohandada energiad nii, et oleksid erksam ja suudaksid tõhusamalt funktsioneerida. Selle lihtsa harjutuse tegemiseks aseta sõrmeotsad rangluu sisemistest nukkidest allapoole umbes 2,5 sentimeetrit nii, et kummagi käe keskmine sõrm on vastaspoole Neer-27 punkti peal. Hinga sügavalt ja aeglaselt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, samal ajal koputades või masseerides neid punkte kahe-kolme hingetõmbe ajal.