Foto: Pixabay
Miks ma küll pidin seda tegema?! Rinnus pitsitab, rõhuv süü närib hinge ja takistab elu nautimast. Terapeut Kadi Kütt pakub sulle seitse sammu, kuidas sind kahjustav raske koorem maha raputada ja edasi liikuda.

Suurt osa inimese vaimsetest probleemidest põhjustab süütunne. Nii see süütunne, mida inimene ise teadvustab, aga veel rohkem süü, mida ta enda eest peidab. See rõhub ja vaevab ega lase edasi minna. Milles me siis süüdi oleme? Kas üldse oleme?

Terve süütunne juhib õigele teele

Teisisõnu: tehtut saab parandada. Süütunne kerkib esile meie käitumisest. Kui teeme midagi halvasti, toimime ebaausalt ja teisi kahjustades, läheme vastuollu oma isiklike väärtustega. Igal inimesel on mingi arusaam õigest ja valest, heast ja halvast, sobivast ja mittesobivast. Kui libastume, rikume kirjutatud või kirjutamata reegleid, tunneme süüd. Peas vasardab küsimus: “Miks ma küll pidin nii tegema?!” Kurgus ja rinnus pitsitab.
Oma olemuselt on süütunne hea — see näitab meile, et oleme käitunud halvasti, õigelt teelt kõrvale kaldunud. Kui süütunde sõnumit kuulda võtame, saame tehtut parandada — selgitada, tunnistada oma eksimust, andeks paluda ja endale andestada.

Tunne ära varjatud süütunne ja asjatud kannatused

Süütunne võib esineda ka varjatud kujul, mõjutades meid igapäevaselt meie enese teadmata. Sellega on hoopis keerulisem midagi ette võtta. Naine tunneb süüd, et tema abikaasa joob ega suuda töökohta pidada. Õde heidab endale ette, et saab elus paremini hakkama kui kaksikust vend. Naine ei luba endale õnnelikku suhet, sest tema ema on kogu elu vaevelnud õnnetutes suhetes. Töötaja ei saa öösiti und, sest tööandjal on finantsprobleemid. “Kui ma vaid oleksin toetavam… kui ma suudaksin ise rohkem teenida… kui ma oskaks oma tööülesandeid paremini täita…” Need inimesed tunnevad end süüdi asjades, milles nad tegelikult süüdi pole. Nad on stressis, nende tervis kannatab ja suhted on sassis. Selline varjatud süütunne paneb inimest lõpuks kahtlema kõiges: oma seisukohtades, kavatsustes, tunnetes, enda terves mõistuses. Ja hoolimata sellest, et neil inimestel ei lasu tegelikku süüd, karistavad nad end tõeliselt — jätavad end ilma edust, naudingutest, teiste abist ja piiritutest võimalustest, mida elu pakub.
Merle on 46aastane raamatupidaja, kes on 18 aastat olnud abielus alkohoolikuga. Teraapiasse tulles on naine depressioonis, peale suure ülekaalu vaevavad teda unetus ja ärevushood. Merle päevi täidavad sõim ja ähvardused, viimasel ajal on ta korduvalt pidanud minema traumapunkti, kuna mees on tarvitanud füüsilist vägivalda. Ka Merle isa jõi ja naine teab, et on valinud endale abikaasaks isasarnase mehe. Mida ta aga ei teadvusta, on emalt õpitud käitumismuster: enese allasurumine, süüdistamine ja piitsutamine. “Ma olen keskendunud tööle ja lastele, mul pole mehe jaoks piisavalt tähelepanu jätkunud. Mehed on ju igavesed titad, tahavad pidevat poputamist,” naerab naine. “Kui ma vaid poleks selline hädavares ja lõpetaks virisemise, saaksin oma meest rohkem toetada,” usub ta. “Mis siis teisiti oleks?” küsin. “Abikaasa jätaks joomise maha ja siis oleks nii nagu alguses.”
Sageli seavad varjatud süütundega inimesed oma soorituste lati nii kõrgele, et parima tahtmisegagi on sellest võimatu üle hüpata. Nad nõuavad endalt üksnes väga head tulemust ja pommitavad end pidevate süüdistustega: olen halb, rumal, paks, inetu, nõrk, saamatu.
Niisuguse käitumise korral on kõige kurvem see, et inimene hülgab kõik oma vajadused, hülgab oma elu ja elab kellegi teise oma. Ta usub, et taotledes õigustatult oma eesmärke, teeb ta kahju kellelegi teisele.
Helle (39) elab emaga kitsukeses korteris. Ta on nägus, sportlik ja sale naine. Ka teda vaevab depressioon. Helle probleemiks on suhted meestega. Need on väga lühiajalised ja “mehed satuvad mulle ikka ja jälle närused,” kurdab naine. “Unistasin oma kodust, perest ja lastest, aga ema vajab mind. Ju on üksijäämine mu saatus,” ohkab Helle ja ta silmad täituvad pisaratega. Küsin, mis siis juhtuks, kui ta ema juurest ära koliks ja oma kodu looks. “See ei tule kõne allagi!” raputab naine resoluutselt pead, “ma ei saa oma emale seda teha!”

Leia üles süütunde lätted

Lapsena jälgime hoolega, mil moel reageerivad kõigele meie vanemad, ja võtame nende arvamused ja käitumise omaks. Miks? Sest vanemad on meie põhiline infoallikas ümbritseva maailma kohta. Teeme järelduse, et nii peabki olema. Niisugune samastumine võimaldab kindlustada meil sidet oma vanematega. Merle ema rassis mitmel kohal töötada ning poputas ja teenindas oma töötut alkohoolikust meest. Merle teeb sedasama. Helle ema arust on kõik mehed närused ja oskavad vaid naisi ära kasutada, ja millegipärast satuvad Helle teele just säärased tüübid.
Laps, keda vanemad on pidevalt kritiseerinud, tähelepanust ilma jätnud, tõrjunud, hüljanud või ahistanud, järeldab lõpuks, et tema endaga on midagi viltu: “Miks ema (isa) — inimene, kes peaks mind kõige rohkem armastama — minuga nii halvasti käitub?! Ju ma olen selle ära teeninud, sest olen laisk, rumal, inetu.” Lapsele ei jää sugugi märkatama, kui vanem on pidevalt mures, õnnetu, vihane või depressioonis, kuid põhjust ei oska ta oma vähese elukogemuse tõttu näha. Kuna iga laps armastab oma vanemaid, siis lükkab ta kõik oma vajadused kõrvale ja püüab teha nii, et teistel oleks hea olla ja kõik läheks hästi. Ta püüab olla väga tubli, et rõõmustada oma õnnetut vanemat, ja võtab alateadlikult vastutuse vanema kannatuste eest endale. Kui isa oli purjus ja laamendas, käis eelkooliealine Merle külas abi järel ja hommikuti oli tema see, kes pohmellis isale peaparandust ja nutvale emale peavalutabletti tõi.

Ära koorma last liigse vastutusega

On neid, kes kasutavad last abikaasadevahelises võitluses kohtumõistja või nõuandjana või kes sunnivad last kuulama lõputut kurtmist teise poole vastutustundetu käitumise üle. Nii saab laps märgi, et tema peaks justkui vastutama vanemate abieluõnne eest, laps võib tunda, et vaid tema tähelepanu ja hoolimine võivad õnnetu vanema masendusest päästa. Helle mäletab just selliseid õhtuseid “südamlikke vestlusi” pisaratesse uppunud emaga, kes isa käitumise üle kurtis ja tütart “näruste ja mõttetute meeste” eest hoiatas. Tüdruk lohutas ema, keetis talle teed ja püüdis oma tublidusega igati toeks olla. Kuna isa lahkus pere juurest juba siis, kui Helle oli viieaastane, sai säärane äraspidine hoolitsemine vaid hoogu juurde. Ja see jätkub siiani. Ema nõuab täiskasvanud tütrelt jäägitut tähelepanu ja tütar süüdistab end laiskuses ja egoismis. Helle ei luba endale iseseisvust ega isiklikku õnne, sest nii teeks ta haiget oma emale. Mõne korra on naine kohvreid pakkinud, kuid see on lõppenud ema migreeni ja tütre süümepiinadega.
Laps võib tunda vastutust ka iga perekonnatrauma eest, olgu see haigus, lahutus või surm. Väikesele lapsele võib kergesti tunduda, et sellised õnnetused on tingitud tema halbadest mõtetest ja halvast käitumisest. Ta võtab endale vastutuse, mida kanda ei jõua, ja sellest võib saada raske koorem kogu eluks. Raamatu “Kujuteldavad kuriteod” autorid Lewis Engel ja Tom Ferguson märgivad: “Kuna lastel on nii tugev vastutustunne oma vanemate pärast, siis on inimese võime tunda õnne ja rahulolu ning olla vaimselt terve suuresti sõltuv just sellest, kui õnnelikud olid tema vanemad.”

Julge elada OMA elu

Vahel tundub, et inimene, kes süütundekoorma all vaevleb, ei tahagi terveneda, sest tervenemine nõuab vastutustunnet. Nii kaua, kui olen süüdi, on lootust lohutusele, on lootust, et kunagi see kõik lõpeb ning asemele tuleb uus ja õnnelik elu. Kui võtan vastutuse, tuleb hakata oma elu elama, oma vajadustele keskenduma, tuleb end kokku võtta ja tõele näkku vaadata. Kuid enda süüdistamine võib olla vähem hirmutav kui tõele näkku vaatamine. Kui olen mitukümmend aastat uskunud, et armastatud ema on vägivaldsete meeste ja kehvade olude ohver, kes vajab kaastunnet, siis nüüd on keeruline leppida teadmisega, et hoolimata kõigest tuleb emal siiski oma eluga ise hakkama saada. Ja minul omaga. Raske on peeglisse vaadata ja endale tunnistada, et mind on tegelikult hüljatud, et olen pikki aastaid lasknud end ära kasutada, lubades endaga armetult manipuleerida. Raske on tunnistada, et olen kurb ja üksi, kuna olen ise endale õnne keelanud. Selline tõdemus võib olla väga valus.
Sügaval sisemuses tahab iga inimene terveneda ja olla õnnelik, ja see annab lootust.
Aga kuidas on nende inimestega, kes end süüdi ei tunne, vaid süüdistavad kõiki teisi enda ümber? Siin pole põhjuseks mitte “külm kõht”, vaid suur hirm kohtuda valuga enda sees. Oma sisemiste “draakonitega” suudavad silmitsi seista vaid julged.

Vaata oma süütundele otsa!

Et tervenemine saaks alata, tulebki kõigepealt tõele näkku vaadata — mind on armastatud inimene halvasti kohelnud. Kui olen seda endale tunnistanud, siis on lootust, et suudan mõista, kui irratsionaalne ja liialdatud mu süütunne on. Alles siis saan hakata end sellest koormast vabastama.
Mõista tuleks ka seda, et vanemate niisugune käitumine on enamalt jaolt tingitud nende oskamatusest oma emotsioonidega tervel viisil toime tulla. Kui vanemad oma lastele selliseid haigettegevaid ja süükoormat tekitavaid sõnumeid annavad, ei mõtle nad enamasti midagi halba. Enamikul juhtudel kordavad vanemad lihtsalt samu negatiivseid hinnanguid, mida nemad on oma vanematelt saanud.
Merle on hakanud kahtlema oma võimes mehe joomine lõpetada. Esialgsest eesmärgist “mehest mees teha” on saanud märksa tervem eesmärk: olla võimeline lõpetama mitmel töökohal rabelemine ja alustama uuesti südamelähedase koorilauluga. Helle jättis teraapia pooleli ja jäi endale kindlaks — ema tervis ei pea hülgamisele vastu. “Ja kuskil pole öeldud, et ma pean abielus olema!” õigustab ta end. Muidugi ei pea. Aga õnnelik?
Nagu öeldud, armastab iga laps oma vanemaid. Seetõttu tuleks säärase süütundega tegeleda turvalises ja toetavas keskkonnas. Oma süütundega jaksab koos olla inimene, kes on saanud tunda piisavalt armastust. Tommy Hellsten (“Kuidas kohtuda inimesega”) kirjutab: “Inimene, kes on saanud tunda ainult halvustamist, julmust, pilkamist ja häbistamist, on nii nõrguke, et ei suuda näha endas midagi, mis on poolik või ebatäiuslik.” Oma süüga saab inimene sügavuti tegeleda alles siis, kui ta tunneb, et on tingimusteta vastu võetud, kõigi oma puudustega aktsepteeritud. Enne ta “põikleb, salgab, põgeneb, süüdistab teisi, sokutab vastutuse oma elu eest sinna ja tänna,” hoiatab Hellsten. Inimene, kes pole oma süütundele otsa vaadanud, mõistab enamasti kohut kõikide teiste üle.

Õnnelikkus on parim vaktsiin!

Alustuseks räägi oma probleemist kellegi usaldusväärsega — lähedase sõbra, õpetaja, psühholoogi või psühhoterapeudiga. Nii leiame mõistmist, andestust ja lohutust, aga saame toimunut ka uue pilguga vaadata. Lihtne teadmine, et paljud tunded, mida oleme tundnud, või hinnangud, millesse oleme pimesi uskunud, tulenevad meie perekonnast ja eluloost, võtab meilt raske vastutuse koorma. Me ei ole ebaõnnestunud hoolimatud egoistid. Lihtsalt ei vanemad ega me ise ei osanud teisiti.
Saad end ka ise aidata, näiteks teemakohaseid raamatuid lugeda ja päevikut pidada, et oma ebakohast käitumist ja enesesüüdistusi teadvustada.
Mineviku raskest koormast vabanemisele aitab keskendumine oma praegustele vajadustele, oma õnneliku elu ülesehitamisele. Mida mina vajan, et end hästi tunda? Mida ma kõige rohkem naudin?
Kõikidele lapsevanematele tahaks soovitada üht: olge õnnelikud! Elage elu nii, et olete oma rõõmu ja õnnelikkusega lastele eeskujuks. Engel ja Ferguson panevad lugejale südamele: “Laps, kes usub, et te olete õnnelik nii koos temaga kui ilma temata, tunneb end vabana, sõltudes teist parajasti nii palju või nii vähe, kui see igal arenguetapil vajalik on. Olla õnnelik enese pärast ja oma elu üle on parim vaktsiin, mida te oma lapsele võite anda…”