Foto: Pixabay
Kõik lähevad kooli. Kõik. Kes esimesse klassi, kes seitsmendasse, kes ülikooli. Mõni läheb balletitrenni või suhtlemiskoolitusele, mõni savivoolimise või teadliku mina töötuppa. Ka need, kes ise kooliteed ei alusta, teevad seda mõnes mõttes ikka, sest õppijaile on kombeks kaasa elada.

Õnneks pole õppimine juba ammugi vaid laste ja noorte privileeg. Enam ei öelda: minu õppimised on õpitud. Lugusid uutest algustest on erinevaid. Üks avastab, et lapsed on juba üsna suured ja nüüd saab taas rohkem hobidele pühenduda. Teine tunnistab endale, et kunagi õpitud amet pole raasugi see, mida pidada tahaks. Või tekib ootamatu söakus täita ammune unistus ja õppida klaverimängu või vaibakudumist. Ka iseenda tundmaõppimine on oluline õppimine. Õppida endast aru saama, ennast ja teisi kuulama, oma ärevust vaigistama, elujulgust suurendama… Nõudlus vaimsete juhendajate järele on suur.

Muidugi on iga õppija ees palju küsimusi. Kas jaksan, kas tõesti viitsin? Kas õige aeg on nüüd? Õnneks saadab inimest ikka too vana lugu ahvipojast, kes tahtis areneda. Need ahvipojad, kes pojakese east ammugi väljas, kuid otsustavad arengu kasuks, loovadki uusi algusi. Nad lähevad taas kooli või mõnele kursusele, vaatavad tänu sellele lastegi õppimist veidi teise (loe: mõistvama) pilguga, õpivad uue eriala, valivad senitundmatuid hobisid ning seisavad seetõttu vastamisi selle osaga iseendast, mida veel ehk ei tuntud. See võib olla ühtaegu nii paeluv kui ka hirmutav.