“Olen valinud Viljandi, sest siin on rahulikum elu ja lapsed saavad jalgsi kooli. Nad käivad Waldorfkoolis ja ma olen sellega rahul, sest seal toetatakse individuaalsust, palju on loomingulisust ja lapsed ei pea kodus tuupima. Põhikooli lõpuks on teadmised tavakooliga ühtlustunud ja nad saavad minna edasi gümnaasiumisse. Lõpuks taandub kõik inimestele, mitte süsteemile, sest lapsed on igal pool ühesugused,” tõdeb Hanson. “Olen ise õppinud Tõrvas väikelinna koolis, siis Tallinnas eliitkoolis ja lõpetanud gümnaasiumi Lasnamäel, aga mina olen ikka mina, ükskõik, kus ma ka ei õppinud.”

Kuhu poole lapsed kalduvad?

Kodust on nad saanud muusikahuvi ja käivad ka muusikakoolis, aga see ei ole minu kinnisidee või sundus. Tahan lasta neil endil vabalt valida, sest see muusikuamet ei ole mingi unelmate amet, see võib ainult tunduda nii romantiline, kuid on emotsionaalselt väga palju nõudev. Vanem poeg tahab hoopis reisilaeva kapteniks saada, mille üle on mul väga hea meel, see tundub lahe! Ma kujutan ette oma poega univormis laeva kaptenina. Aga noorem on selline „masuurikas“, keda on väga raske kusagile poole suunata, temas on artistiverd ja ma näen, et ka kunstiannet. Iga vanem tahab, et laste anded saaks arendatud, aga samas peab neile ka vabadust andma.

Kuidas sa ise lapsena olid, kas rüblik või pailaps?

Ma olin vanaema laps ja pigem tagasihoidlik. Pelgasin võõraid inimesi ja kui keegi ütles, et laula midagi, siis ma ikka väga valisin, kellele ma laulan. Ma pidin usaldama inimest ja see võttis aega. Lapsepõlvest on mul tulnud kaasa üksi olemise vajadus. Kuna ma olin üksik laps ja mulle anti väga palju vabadust, mida ma kunagi ei kuritarvitanud, siis lihtsalt uitasin ringi oma maailmas ja mõtetes. Ma nii vajan seda ruumi iseenda ümber. Saan iseendaga hästi läbi ja see on ülioluline, sest kui sa ei saa endaga läbi, siis oled omadega ikka väga plindris ja pead kogu aeg otsima põgenemise viise, et mitte endaga silmitsi jääda. Parim viis põgenemiseks on leida endale hinge minev hobi nagu näiteks muusika või matkad looduses. Aga muidugi on ka pahelisi põgenemise viise. Igaüks peaks ära tundma, mis tema elu ülesanne on, mille läbi saad maailma väärtust juurde luua.

Kui olid lapsena hästi introvertne, kuidas sa siis lavasid vallutama läksid?

Ma arvan, et asi on tasakaalus. Siiani inimesed imestavad, et ma olen laval hästi ekspressiivne, elan täiesti muusikasse sisse, aga ma ei tee seda kõike mitte niivõrd publiku jaoks, vaid see muusika paneb mind käima. Imestatakse, kui ma pärast kontserti väga ei taha suhelda või seltskonnas olla ja minna afterpartyle. Aga ma tahaks pärast kontserti lasta sellel kõigel endas settida. Minu lemmikolemised on kas üksinda või teise inimesega, et saaks silma vaadata, asju arutada, see on kõige kosutavam.

Kui tihti sul esinemisi tuleb?

Kuna ma esinemisi väga valin, siis ei ole neid liiga palju. Parasjagu niipalju, et ma jõuan panna neisse esinemistesse oma hinge ega lähe kunagi tühja või väsinuna lavale. Kui kvantiteet oleks eesmärk, siis ma oleks hoopis teistsugune artist.

Artisti elu on ettearvamatu ja palju sõltub palju ka sellest, kuidas sa oled pildil, kui palju sa jaksad iseennast promoda ja millised su aktsiad selles plaanis on. Mul tuleb selles osas eetiline piir ette, kui palju iseendast rääkida. Aga seoses igasuguste hiljutiste sündmustega elus on huvitav, et ajakirjandus ei tunne peaaegu kunagi huvi loomingu vastu nagu uus plaat või kontserdid, vaid neid huvitab alati pigem isiklik ja eraeluline asi. Teatud määral ma saan sellest aru, sest looming on nagunii nähtav ja kes tahab, see kuulab mu laule, kes tahab, tuleb kontserdile. Aga kui sa tahad inimhinge puudutada, siis meil kõigil on oma lood ja kui sa neist räägid, võib see puudutada kellegi hinge, kes näeb, et artist on ka eelkõige inimene, kellel on läbida omad valud ja raskused, glamuur on ainult väline. Läbi selle ma olen kogenud hoopis teistsugust tagasisidet kui kontserdi järel, kuidas inimene tunneb, et mitte ainult temal ei ole raske, vaid eluraskuste läbimine on universaalne teema, olenemata sellest, kes sa oled. Ma olen üsna avatud, julgen rääkida ka oma nõrkustest, julgen nutta nii rõõmust kui kurbusest. Ma ei karda olla siiras ega peida ennast. Eks ma olen ka tugevamaks kasvanud ja seda on meil kõigil vaja, kuid ma leian, et sa ei tohi minetada tugevuse käigus oma õrnust.

Kuidas sina ennast tugevaks teed, kui saad elult järjest lopse?

Usk või usaldus millessegi kõrgemasse aitab. Ma ei ole kristlane, aga ma usun kõiksuse seadustesse. Kõik asjad toimivad põhjusega. Saan jõudu läbi looduse ja usun, et kõik asjad juhtuvad just nii nagu nad peavad juhtuma, ainult et me ei saa selle tähendusest tihtipeale aru ja arvame, et saatus on karm või ebaõiglane. Tegelikult antakse sulle täpselt nii palju, kui sa jõuad kanda.

Kui seda hullu süütajat ei oleks olnud, kas te siis poleks maalt ära tulnud?

Ega me polegi veel päriselt maalt ära tulnud, käime seal ikka. Maja on müügis ja ostjagi olemas, aga samal ajal on see hingega ehitatud kodu ja laste lapsepõlvekodu. Seal on mitmeid aspekte ja võib-olla üks etapp saabki otsa… aga mõnikord on vaja sellest pimedast tunnelist lihtsalt läbi minna, see on võimalus kasvamiseks, mitte allaandmiseks. Ma veel ei tea. Kuld ju ka sõelutakse läbi liiva, enne kui väärtuslik osa kätte saadakse. Nii ka elus. Mingi sügavus tuleb juurde, näen seda oma loomingus, kuulen seda oma hääles. Keegi ei suuda kogu aeg olla rahul ja rõõmus, see on täiesti normaalne, aga ma ei too raskust ja depressiooni oma loomingusse, vaid püüan sõeluda emotsioone ja tuua valust välja ilu — see on mu eesmärk.

10 aastat tagasi laulsid imelisi ballaade, nüüd oled võtnud suuna rohkem džässi, bluesi ja souli poole. Mida teie jõulukontserdil kuulda saab?

Teen väga erinevat muusikat, Eesti on ühe kitsa stiili jaoks liiga väike. Mu viimasel plaadil „Talvine soojus“ on ka päris palju poppi ja Ukuga me teeme jõulutuuril samuti popilaadset heakõlalist ja meloodilist muusikat. Jõulutuuril käivad tavaliselt ikkagi popstaarid ja minul õnnestub nüüd ka ühe popstaariga tuurile minna ja koguni üheksa kontserti anda.

Kas Uku edu Venemaa talendishows nurjab mõne teie kontserdi ka?

Kaks kontserti muutub. Algselt pidime andma 11, nüüd saame teha 9. Aga mul on Uku üle hea meel, see on tema võimalus. Ma soovin talle iga juhul edu! Meie kontserdid ei ole päris traditsiooniline jõulutuur, kuigi mõned jõululaulud teeme siiski popurriina, aga peamiselt esitame oma loomingut. Hästi palju on minu laule, Uku saadab klaveril ja laulab teist häält ning vastupidi samuti, laulame duette. Meil on Ukuga sarnane muusikaline maitse ja hääled kõlavad haruldaselt hästi kokku. Ühe proovi oleme juba teinud, kui Uku nüüd Viljandis käis. Aega napib, aga me oleme ka varem koos esinenud ja tunnetame teineteist hästi. Tõsi, jõulutuur on minu jaoks esmakordne, Ukul juba seitsmes. Ma üldse ei pabista, ta on särav artist ja suurepärane publikuga suhtleja, räägime vahele ka lugusid. Mina, Uku ja klaver — see kooslus jätab kuulajale mõtteruumi ning kirikutesse, kus me esineme, sobib suurepäraselt. Võib-olla Uku publik avastab minu ja vastupidi.

Millised on sinu jõulutraditsioonid, milleta ei kujutaks sa oma jõule ette?

Jõulud on kristlik püha ja kristlasena ma oleksin kindlasti vägagi jõuluinimene, aga ma ei ole kristlane. Jõulutunne võib tulla peale juba siis, kui lumi tuleb maha, paned kodus küünla põlema, küpsetad piparkooke — pigem on see selline mõnus, soe talvetunne, mis mind jõuludega seob. Ilm on meeleolutekitaja. Traditsioonidest rääkides püüame olla ema ja poegadega kenasti koos ning veeta üheskoos aega kasvõi looduses. Seal saab olla rohkem enesega, muud vilkuvad ja huilgavad nähtused ei sega. Ma olen ikka lastele öelnud, et kui te kunagi tunnete, et elu on raske, siis minge metsa või jõe äärde ja laske jõevoolul see raskus teist ära viia. Mul oleks väga hea meel, kui ma midagi sellist suudaks neile pärandada, et kunagi, kui mind ei ole nende juures, oskavad nad raskel hetkel ennast ise aidata. Kui ei ole võimalik loodusesse minna, siis on näiteks õige hingamisega võimalik raskus endast teadlikult välja hingata ja see abi on sul kogu aeg käepärast. Eelmisel talvel, kui mul oli üks raskemaid perioode elus, siis sain ma väga palju abi teadlikust hingamisest, käisin hingamislaagris ja sain küllalt kiiresti aru selle tõhususest. Ma olen suuteline ka näiteks peavalu „ära hingama“. Ja teine näide — kui ärkad öösel ja muremõtted hakkavad peas ketrama ning tekib ärevushäire, siis tõuse üles ja raputa ennast ning pühi seejärel muremõtted mööda keha endast eemale. Korda seda seni, kuni tunned, et oled painest vaba. Proovi, see töötab!

Selliste tehnikateni peab keegi sind ikkagi juhatama, iseseisvalt on seda raske omandada?

Mind on aidanud jooga ja selline vaimne praktika nagu Qi Gong, mis on energeetiline endaga tegelemine läbi hingamise ja liigutuste. Ilma nendeta ei oleks ma saanud lahti lasta neist valulikest katsumustest. Ma oskan ennast nüüd ise aidata, ei ole vaja pöörduda meelemürkide ega rahustite poole. Tähtis on leida üles need kasvõi paar inimest, kes sind mõistavad. Mina saan hästi palju jõudu loodusest, olen avastanud metsi ja rabasid, kus ma käin enamasti üksi, et oma mõtteid selgeks mõelda. Olen kuulnud, kuidas just jõuluaeg toob üksikutel inimestel välja üksilduse, kui teised räägivad, et on peredega koos. Usku oleks meie inimestel rohkem vaja, see ei pea olema religioon vaid suurem ja sügavam taju, et kõigel on põhjus ja tagajärg ning me ise saame tegelikult nii palju ära teha, et tunda rahulolu ja teha läbi selle ilusamaks ka maailma iseendas. Mina küll naudin üksindust.

On sul mingi rituaal enne lavale minekut?

Vähemalt tund enne esinemist ei taha ma suhelda vaid keskenduda. Ideaalis võiks esinemispäev olla argistest toimetustest vaba, aga reaalsus kujuneb tihti millekski muuks. Mida pikem on häälestus, seda parem on ka tunne. Mulle ei meeldi kiirustada läbi elu, seepärast sobib mulle ka maaelu ja väike Viljandi on armas.