Soodsate olude korral okupeerivad mündid nii looduses kui kultuuris kiirelt kõik endale sobiva mullaviljakuse ja niiskusrežiimiga alad.
Piparmünt

Meie tingimustes kasvatakse aedades laialdasemalt piparmündi (Mentha x piperita) ja rohemündi (Mentha spicata) sorte, aga tasub aeda kasvama tuua ka neid samu kodumaiseid liike, mis oma maitse- ja raviomadustelt välismaistele liikidele-sortidele suuresti alla ei jää.

Münte on Eestiski teadlikult kultiveeritud juba sajandeid, saati siis ülejäänud Euroopast, kus mündid on aktiivses kasutuses juba aastatuhandeid. Eestikeelne nimetuski münt on laenatud saksakeelsest Münze’st v Minze’st, mis omakorda on tuletatud vanarooma veenümf Minte/Menthe nimest. Vanarooma legend räägib loo allmaailma valitsejast Plutost (vanarooma vaste vanakreeka Hadesele), kes armub nümf Mintesse. Kui Pluto armukade abikaasa Persephone sellest teada saab, siis ta muudab Minte märkamatuks kaldataimeks, kelle peal kõik trambivad. Pluto ei saa juhtunusse midagi muud parata, kui muudab mündi vähemalt meeldivalõhnaliseks ja magusaks, et korvata mündile kõigi jalge alla jäämist.
Vesimünt

Eestikeelsete rahvapäraste nimetuste puhul ei ole meie looduslikel liikidel vahet tehtud ja tulenevalt taimede tugevast lõhnast on münte kutsutud näiteks seapussuks, haisulilleks, tseapussuhainaks, pinipussiks, koerapusurohuks jne või kultuurtaimede eeskujul piparmündiks või natuke kadaklikult vehvermendiks (elik siis saksakeeli Pfefferminze). Mõningatel andmetel olid piparmündid rohkem vesimündid ja vehvermendid rohkem põldmündid, aga arvestada tuleks seda, et sarnaste liikide eristamine pole traditsiooniliselt oluline olnud (olgu võrdluseks toodud näiteks jalakas ja künnapuu, millega üks igavene segadus valitseb).

Ilmselt on münt üks meie pikaajalisemalt tuntud ja tarvitatud ravim- ning teetaimi, mida on korjatud loodusest ja kasvatatud aias. Münditeed on lisaks janujoogile laialdaselt tarbitud une- ja seedehäirete korral, viirushaiguste sümptomite leevendamiseks, rahustamiseks ja halva hingeõhu peitmiseks.
Piparmünt