Liisi põhilised märksõnad igapäevasesse ellu:

1. Püüa elada, mitte lihtsalt eksisteerida. Mida see siis täpsemalt tähendab? Vahel tundub, et oleme oma igapäevaelusse nii sisse sukeldunud — ruttame ja tegeleme oma asjadega n-ö automaatpiloodi peal. Ühtpidi on ju paljudele see turvaline — sissekäidud rada, rutiin ja aeg planeeritud tegevusi täis. Kuid kõige selle juures on siiski tegutsemine pigem rutates tulevikku, mitte siin ja praegu kohal olles.

Selliselt julgengi kutsuda eksisteerimiseks oma elujoonel jooksmist, kus puudub sügav seesmine elu kogemine. Elamine seevastu tähendab minu jaoks aga seda, et meil oleks piisavalt hingamispause, kus võtame ka iga päev nö aja maha. Seda mitte alati füüsiliselt jalgu seinale visates, vaid istudes kasvõi pargipingile ja jälgida seda, mis toimub meie ümber veidi sügavamal tasandil. Elamine tähendab, et võtad teadlikult osa omaenda elust! Just nüüd praegu. Seda tunnetades, kogedes ja nautides. Ükskõik, mida see endaga kaasa ei too või kui ebameeldiv või ka emotsionaalselt raske see ka pole. Sest elu pole lineaarne joon punktist A (sünd) punktini B (surm). Pigem on selline liikumine eksisteerimine. Miks mitte siis öelda, et elamine on enda seesmise kire, energia ja tõelise kutsumuse järgimine teadmata, kuhu see teekond viib. Kuid samas usaldades oma teekonda kuigivõrd palju, et olla liikumises, kasvõi imeväikeses.

2. Ela kirega ja seesmise tulega, nii tõstad oma vibratsiooni ja näitad sellega ka teistele valgust. Teatavasti on meis kõigis teatav vibratsioon. Samuti on meie füüsiline keha, kuid ka mõtted ja tunded erinevatel sagedustel. Sellest on palju räägitud erinevates teadustöödeski, et erineva sagedusega mõtted või sõnad mõjutavad inimesi erinevalt. Seetõttu on eelpool mainitud kire ja seesmise tule sagedus sedavõrd kaasahaarav ja n-ö tõstev. Olen oma pika praktika jooksul näinud ja kogenud, aga saanud ka piisavalt tagasisidet oma klientidelt, et ainuüksi kõrgema vibratsiooniga inimese juuresolek muudab ka neid ennast õnnelikumaks ja rahulikumaks.

Seetõttu pole teinekord vaja muremõtteid mõtleva, hirmul ja stressis inimese jaoks mud, kui rõõmsameelse ja empaatilise inimese lähedalolek. Minu jaoks on see kirg ja seesmine tuli ka väga palju seotud armastuse vibratsiooniga, kuid võibolla veelgi n-ö võimendatud kujul. Soovitan teinekord kasvõi vaadata inimeste silmi — need, kelles on sisemine sära ja kirg, väljendub ennekõike nende silmis. Tunnen ise, et kui hoian ennast ja oma tähelepanu nendel tegevustel ja mõtetel, mis panevad silma särama, on mu valdav seisund justnimelt selline kirglik ja teadlik elust osa võttev. Küllap see inspireerib ka teisi inimesi, mis ongi omamoodi eeskujuks ja positiivseks mõjuks vibratsiooni tõstma.

3. Püüa elada võimalikult palju vajadus-, mitte tahtepõhiselt ehk tule peast südamesse. Antud teemal, kas peaks elama tahte- või vajaduspõhiselt, on lahatud minu jaoks viimasel ajal palju. Ükski nendest vaatenurkadest pole õige ega vale. Pigem mõtlen mina selle all seda, et tahta võime me kõike, enamjaolt võib see olla väga egopõhine. Küll aga kui lähtume kasvõi loodusseaduste kohaselt vajadusest, on meie valikud hoopis teised. Vajaduse rahuldamine on ennekõike miski, ilma milleta me elada ei saa. Kui meil on kõht tühi ja oleme metsas, siis meie vajadus korjata marju või seeni või küttida loom, on vajaduspõhine. Me ei tee seda tahtega niisama enda lõbustamiseks. Meil on kõht tühi. Seetõttu kasutame me ka oma ellujäämisinstinkti ja eluenergiat palju ratsionaalsemalt ning mis kõige tähtsam — kedagi teist oma ego tahte rahuldamiseks kahjustamata. Sellega kasvatame endas empaatiat ja kaastunnet mitte liiga teha, vaid rahuldada ainult oma põhivajadusi, mitte enamat.

4. Näe enda kõrval toimuvat, kuid ära ela seda läbi enda — igaühel olgu ikka oma isiklik elu ja muule ei ole vaja isiklikult reageerida. Tihtipeale kipuvad kliendid mulle ütlema, et nad muretsevad oma järeltulijate, pere, töökaaslaste, sõprade jne pärast. Küll aga kipuvad nad seda muretsemist justkui kogemata ka enda vastutuseks haarama. Koguni nii palju, et nad ei ole enam nö kõrvaltvaatajad ja nõuandjad, vaid sekkuvad ilma luba küsimata teise inimese kogemusse ja protsessi. Paraku on paratamatu see, et sellisel kujul tehakse endale karuteene — omaenda elu jääb ootele. Omaenda isiklik elu, õppetunnid, kogemused ja taipamised jäävad ootele. Ootele jäävad nad koguni aastateks, kuniks vastutus teiste eest midagi lahendada või muretseda on röövinud kogu tähelepanu ning sellega eluks vajaliku energia. Seetõttu soovitangi pigem jääda igas olukorras ka enda elus vaatlejaks ja jälgijaks. Loomulikult on asi teine, kui keegi palub või küsib abi. Kuid omal initsiatiivil minna kellegi elu lahendama või päästma, röövib ennekõike ära teatud eluteel olevad kogemused.

5. Kui miski puudutab su südant ja tunned sellest rõõmu ning naudingut, siis julge seda ka väljendada! Me oleme oma tagasihoidlikul kombel üsna kitsid ütlema teistele midagi head. Vastupidiselt negatiivne ja pahameel väljendub meis kõvahäälselt kohe, kui selleks on põhjust. Niisiis — kui hoida oma tähelepanu ja fookust headel, südantsoojendavatel hetkedel, neid nautida, tasub seda ka väljendada. Kasvõi hinge pugenud muusikapala eest tagasiside andmine selle loo kirjutajale või esitajale, on ülima tähtsusega tagasiside. Ja kui viriseda ning pisiasjade kallal norida oskavad enamus, siis miks mitte harjutada ja õpetada ennast rohkem väljendama ka pisiasajde osas oma tänu ja naudingut! Olgu see kauplus, söögikoht, kontsert või teatrielamus — leidkem igas hetkes midagi, mida nautida ja seda ka väljendada — see võib tänusõnade kuulja päeva päästa!

6. Kahetse oma elus vaid tegemata jäänud tegusid ja ütlemata jäänud sõnu. Olen korduvalt kuulnud, kui eakatelt inimestelt on küsitud, mida nad elus kahetsevad. Ja just sellisel kujul nad seda ongi rääkinud — nad kahetsevad pigem seda, mis jäi elu jooksul tegemata ja mis ütlemata, kui see, mida nad tegid. Eks see ole jällegi viide sellele, et ela oma elu nii suure õhina ja kirega, et astud oma hirmudest, kahtlustest üle ja avardada oma mugavustsooni igal võimalikul ajal ja viisil. Mida rohkem seda praktiseerida, seda suuremaks naudinguks ja tõeliselt vingeteks kogemuste saajaks on võimalik saada.

7. Avarda oma maailmavaadet igal võimalusel — nii ei jää sa vastandumiste ja sõdade lõksu, sinust ei saa klatšijat ja hinnangute andjat, vaid sinus leiab aset hoopis tasakaal. Paraku tõesti oleme ajastus, kus on duaalsus muutunud mitte üksteist täiendavaks ja tasakaalu loovaks, vaid vastanduvaks ja üksteist pigem hävitavaks energiaks. Vastandumine aga sellisel kujul on inimese jaoks väga suur energiakulu. Ühtpidi võib enda maailmavaate ja õiguste eest seista, kuid teiseltpoolt on aeg-ajalt hea tõusta mingist arusaamast veidi kõrgemale ja uurida vastaspoole argumente neutraalse pilguga, n-ö näha suurt pilti. Küllap on inimloomusele omane anda hinnanguid, kuid selle suurema pildi nägemisega jõuab kohale ka teistsugune aktsepteerimine ja rahuseisund.

8. Kasvata ja kasuta oma täit potentsiaali igal võimalusel ja isegi kui teinekord eksid ja kukud, siis sellest pole midagi — kui aeg küps ja sina valmis, tõused jälle püsti. Üldiselt oleme harjunud elama oma elu tihtipeale mugavustsoonis. Kui me olemegi omandanud mingisuguse vilumuse, uue tarkuse või kogemuse, siis see viib meid jälle lähemale oma võimekuse rakendamises. Pahatihti unustame aga, et inimloomuses on ka tugev tung areneda ja õppida ikka ja jälle midagi juurde.
Me justkui ei rahuldu sellega, mis oli kunagi uus ja huvitav, vaid januneme arengu järele. Seetõttu tasub vaadelda enda võimekust ja potentsiaali aeg-ajalt jälle üle — kas on aeg tulla välja oma mugavusest ja avastada midagi endas, mis ennem oli veel peidus?! Teatavasti aga käib iga õppeprotsessi juurde omajagu raskusi ja teinekord ka kukkumisi. Usu mind, et ajapikku oskad ka neid hakata väärtustama, mitte õigustama enda mugavustsooni tagasikukkumist. Avastada iseendas midagi uut, on hindamatu ja kirjeldamatu väärtusega!

9. Hoia ja toida end nii vaimselt, hingeliselt kui füüsiliselt parimaga! Nii saad olla rohkem kontaktis iseenda vajadustega ja neid ka täita. Meie igapäevased vajadused piirduvad teinekord väga lihtsate asjadega — et kõht oleks täis, et oleks riided, mida selga panna ja katus pea kohal. Küll aga vajame me pikemas perpektiivis veel sügavamate vajaduste rahuldamist. Kahjuks on nii kujunenud, et inimene võib jätta teise inimese heaolu nimel enda vajadused rahuldamata. Kuid kui see kestab piisavalt kaua, hakkab keskendumisvõime, üldine heaolu ja tasakaal sellest saama häirituks. Niisiis soovitan võtta endale igapäevseks harjumuseks kirjutada üles, planeerida ja ka ellu viia oma erinevate vajaduste rahuldamise — nii emotsionaalsel, füüsilisel kui hingelisel tasandil. Nii hoiate ka teadlikult silma peal oma tervise jätkusuutlikkusel ja ennetustöös.