Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi doktorandi Henri Tilga sõnul tunnistavad lapseeast noorukiikka jõudvad noored uuringutes, et nad on kehaliselt vähem aktiivsed, neil on keskendumisraskusi, nende kognitiivne võimekus õppimisel on kahanenud ja ka suhted õpetajatega ei ole nii head, kui võiks olla.

„Siin on võtmetegur selles, kuidas õpilane tajub õpetajat. Enesemääratlemise teooria järgi jaotub õpetajate käitumine kaheks: õpilasi kontrollivaks ja nende autonoomsust toetavaks. Kui esimesel juhul on õpetaja suhtumine pigem käskiv, õpilaste valikutes paindumatu, siis teisel juhul on õpetaja õpilast mõistev, ta annab õpilasele asjakohast teavet, valikuid ja võimalusi,“ selgitas Tilga.

Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse ja spordididaktika osakonna spetsialistina töötava Henri Tilga doktoritöö hõlmab nelja uuringut, milles andsid oma osa 28 kehalise kasvatuse õpetajat ja 3870 üheteistkümne- kuni viieteistkümneaastast õpilast 75 Eesti koolist. Doktoritöö praktiline eesmärk on kujundada kehalise kasvatuse õpetajates teadlikkust nii autonoomsuse toetust pakkuvast kui ka kontrollivast käitumisest ning nende mõlema mõjust õpilastele.

Doktoritööst selgus, et õpilaste tervisealase elukvaliteedi parandamiseks peavad kehalise kasvatuse õpetajad vähendama kontrollivat käitumist ja hirmutamist, mida ilmestab ehedalt Tilga tehtud illustreeriv video. „Autonoomsuse toetamise positiivne mõju ja kontrolliva käitumise negatiivne mõju käivad mööda eri radu. Kui õpetaja hirmutab õpilast, siis hilisem tunnustamine seda hirmutamist ei korva. Vaja on vähendada kontrollivat käitumist. Me peame koolides mõlemale käitumisele rohkem tähelepanu pöörama,“ tõdes Tilga.

Doktorandi uuringutulemused näitasid, et kehalise kasvatuse õpetajatel tuleb pakkuda õpilastele kognitiivset, protseduurilist ja organisatsioonilist autonoomsuse toetust. „See tähendab, et õpilase tervisealase elukvaliteedi toetamiseks peaksid kehalise kasvatuse õpetajad püüdma õpilast mõista, tundma huvi tema soovide vastu, teda julgustama ja suurendama tema enesekindlust, looma diskussiooni, selgitama, miks midagi õpitakse, suunama lahenduste leidmisele ja andma ülevaate õppeprotsessist. Õpilastel võiks olla võimalus valida harjutuste, spordivahendite ja harjutuskoha vahel. Õpetaja peaks oskama aktsepteerida erinevaid mõistlikke lahendusi,“ kirjeldas Tilga.