Mena Fox / Pexels
Oma tempokaid päevi Füsioteraapia Kliiniku füsioterapeudi, juhataja, koolitaja ning Adda (4), Konradi (4) ja Eleonora (6) emana kirjeldab Katre Lust-Mardna.

“Kuna meid abikaasaga õnnistati hea lastesaagiga ehk saime kahe aasta jooksul ootamatult kolme lapse vanemateks, siis kaasnes sellega kohati täiesti väljateenimatult “superema” tiitel ja aina küsitakse, et kuidas ma küll jaksan. Tegelikult on nii, et elu paneb sind teatud olukorda ja tuleb seda elu siis elada. Soovitatavalt nii, et oled kõige õnnelikum just sellega, mis sind parajasti ümbritseb. Nii mõnelegi näib, et jõuan palju, kuigi iseendale tundun vahel mõnusalt laisk ja alati pole olukord sugugi mitte nii roosiline, kui mu kirjudest sotsiaalmeediapostitustest sõprusringkonnale välja võib paista.

Katre Lust-Mardna
Erakogu

Pärast kaksikute sündi ei saanud ma nädalate viisi üle tunni aja järjest magada ja nutsin suuremaid pisaraid kui krokodill. Mõne aja pärast hakkasid asjad hoolimata magamatusest siiski laabuma ja selgus, et naised on kõikvõimsad. Sellise katsumuse järel tunduvad mis tahes raskused ületatavad. Esimesed aastad kolme lapsega olid vist keerulised, kuid negatiivne on peast pühitud ja nüüd on nad üksteise parimad mängukaaslased. Muidugi tuleb ette ka riidlemist ja ärevaid olukordi, kuid suudan enamasti rahulikuks jääda, sest tean, et kõik möödub ja kümne minuti pärast on suure tõenäosusega taas päike väljas. Pigem pildistan, kui vihastan.

Üritan iga päev anda parima, et oma lapsi igakülgselt arendada, kooliks ette valmistada, aga kindlasti saaks palju paremini. Mulle väga meeldiks minimalistlik korras kodu, aga reaalsuses ei ole meie lasterohke elamine kunagi nii kaunilt sätitud kui tuttavate disainerite omad. Kuna tegemist jagub, siis pole õnneks mahti liiga kaua enda peale kuri olla ja tundub, et mida aasta edasi, seda leebem oskan iseendaga olla.

Meie elu mõjutab palju lapsepõlv ja usun, et lapsena vanematelt saadud armastus, turvatunne ja lähedus on teinud minust elujaatava ja positiivse inimese. Olen seda lähedust ja soojust üritanud ka oma lastele edasi anda, imetasin neid kõiki üle aasta ja see on vist ära tasunud. Igapäevased kallistused, hommikune kaisus olemine, head julgustavad sõnad pereringis ja ühised õhtusöögid annavad tõeliselt palju energiat. Loomulikult esineb ka vihmasemaid muremõtetega päevi, aga arvan, et nende vastu on parim ravim rääkimine. Siinkohal teen sügava kummarduse oma inspireerivale kliinilisest psühholoogist õele, kellega vestlemine lõpeb alati laia naeratusega mu näol.

Mitmekesised tööteemad ning hea tasakaal koduse ja töise elu vahel on kindlasti hea enesetunde alus. Tunnen end tõelise õnneseenena, kuna armastan oma tööd füsioterapeudina ja olen laste kõrvalt pidevalt tööteemadega tegeleda saanud. Sageli on loengute ettevalmistamine, patsientide kirjadele vastamine ja väikeettevõtte raamatupidamine toimunud unetundide arvelt, kuid rõõm tehtud tööst ja õnnestumised aitasid kindlasti laste beebiiga paremini üle elada. Olen tänulik, et mu ortopeedist abikaasa minu töötamist alati soosinud on, väga palju on abiks olnud kõige armsam ämm ja lapsehoidjad. Tänu tublidele vanavanematele olen saanud käia end igal aastal rahvusvahelistel koolitustel harimas – uued teadmised, õppimisprotsess ja pidev silmaringi avardamine nii erialaselt kui ka igapäevaelus on minu jaoks hädavajalikud.

Üks praktilisemaid nippe, kuidas laste virvarris produktiivseks jääda, on kindlasti õhtune reibas kõnd ja igapäevane looduses viibimine. Pisikeste laste kõrvalt tegin kõnniringi käruga, hiljem oleme abikaasaga teineteist õhtul õue endorfiinidega küllastuma saatnud. Kui päeval kodus olles energiat ei ole, siis teen mõned jõutreeninguharjutused või lastega natuke joogat ja jaksan taas tegutseda. Mulle meeldib motivatsioonikoolitaja Mel Robbinsi mõte, mille järgi ei tasu oodata suurt motivatsioonipuhangut, me kõik oleme natuke laisaks loodud, aga asjad tuleb lihtsalt ära teha.

Naudin mulle kingitud hoogsat elu suure tänulikkusega. Kui und ei tule, loetlen veel õhtul voodiski viis asja, mille eest päevale tänulik olen.”

Loe lisaks, kuidas ennast ülitublide inimeste kõrval vähem saamatuna tunda ja enesekriitikast kasu lõigata? Psühholoog annab nõu