Kristina Tort
Toome sinuni ühe mõtlemapaneva jutukese Pere ja Kodu oktoobrinumbrist, mida lastele õhtujutuks ja õpetuseks lugeda!

Millest Pere ja Kodu oktoobrinumbris veel juttu, vaata siit!

Lola sammus koolist koju. Jalutas läbi pargi ja jõudis suure maantee äärde. Valgusfooris plinkis kollane tuli, seejärel süttis punane. Lola seisatas. Ja muidugi hakkasid kohe liikuma lubavat tuld oodanud sõidukid.

Samal hetkel märkas ta Mikut, poissi paralleelklassist. Too kõmpis ristmiku suunas, endal nina all nutitelefon, millelt ta pilkugi ei tõstnud.

“Miku, ettevaatust!” hüüatas Lola, kui nägi, et poiss hakkab juba teele astuma. Haaras siis tema jope kapuutsist ja tiris ta väe-võimuga kõnniteele tagasi.

“Mida peekonit,” kurjustas Miku. “Ma ei saanudki järgmisele levelile. Äh, nüüd on mul ainult kolm elu alles.”

“Fooris põles punane tuli.” Lola lõi käed sõjakalt puusa. “Ja autod sõitsid. Kas sa, Miku, arvad, et sul on ka pärismaailmas mitu elu varuks?”

Miku heitis pilgu sõiduteele, tema silmad olid kuidagi udused ja tühjad. Näis, nagu oleks ta just äsja ärganud. Üks oli Lolale igatahes selge: niiviisi nina nutitelefonis tänaval seigelda on väga ohtlik. Ja seda ta koolivennale kohe ütleski. Ja seda ütles Lola ka, et autod ei jõua nii kiiresti pidurdada.

“Mina ei pidurda kunagi,” jahvatas poiss. “Kui me Jassiga telefonis zombirallit mängime, saab iga puruks rammitud auto eest kümme punkti. Eile kimas Jass oma rallika ühe dinosauruse otsa lömmi ja sai tervelt sada punkti ja kaks uut elu!”

Kiitleja tahtis taas sõiduteele astuda, kuid Lola kisas: “Oi, tramm tuleb!”

“Mis tramm?” peatus poiss. “Mis mängust see on? Minecraftist või?”

“Ei, see on ju päris tramm,” teatas Lola.

“Ah et päris tramm?” imestas Miku häälekalt ja hakkas samas miskipärast mööda rööpaid trammile vastu jooksma.

“Teen trammi taustal ägeda selfi!” hõikas ta. Õnneks jõudis Lola talle õigel ajal järele ja tiris ta rööbastelt ära, ohtlikust kohast eemale.

“Kas sa tahad haiglasse sattuda või?” sõitles ta poissi. “Peapõrutuse või kipsis käega võid telefonimängud küll mitmeks kuuks ära unustada!”

Näis, et tüdruku jutt jõudis pikkamööda kohale.

Miku silmist kadus see udune äraolev pilk ja ta lülitas oma nutitelefoni välja. Lola ohkas kergendatult – nüüd võib lõpuks koju minna. Kuid korraga tabas teda hirmus mõte. Mis siis, kui selliseid nutimänguhulle rohkem on?

Ta heitis pilgu selja taha ja... Sealt ta tuligi: Jass, Miku parim sõber, kes sõitis ühe käega lenksu hoides rattaga, endal nina nuti-telefonis ja kõrvaklapid peas. Lola pani seljakoti pingile ja astus talle vastu. Rumalukesi tuleb ju aidata.